EsilehtBlogiPublikatsioonidSõidujagamine kui uue põlvkonna äri

Sõidujagamine kui uue põlvkonna äri

Viimasel ajal on maailmas suurt vastukaja tekitanud IT-firmad, kes pakuvad oma tarkvararakenduse abil taksoveoteenuseid. Jutt käib teenuste vahendamisest sotsiaalvõrgustiku kaudu.

Litsentseeritud vedaja staatust mitteomavate autojuhtide taksoveosse kaasamise puhul võib teenust kvalifitseerida kui infoühiskonna teenust. Seda reguleerivad riigisisesesse õigusesse üle võetud Euroopa Liidu direktiivid. Samuti võib seda käsitleda kui veoteenust, mida reguleerivad liikmesriigid ise Euroopa Liidu direktiivides kehtestatud üldreeglitest lähtudes.

Euroopas käib praegu vaidlus selle üle, mis regulatsiooni alla käivad sõidujagamise (ingl Ridesharing) teenust pakkuvad ettevõtted. Samuti oodatakse kohtuotsust Asociación Profesional Elite Taxi, Case C-434/15 asjas, milles Hispaania kohus esitas Euroopa kohtule küsimused selle kohta, kuidas tuleks kvalifitseerida Uberi pakutavat teenust. Peale selle alustab Euroopa Liit mitme liikmesriigi, kus tegutsevad sellist teenust pakkuvad ettevõtted, turu uurimist, et teha selgeks veebirakenduste ja -lahenduste abil teostatavaid taksoveo ja sõidujagamise teenuseid ning vaadata, milliseid probleeme need sõitjate teenindamisel tekitavad.

Õiguslik baas vajab arendamist

Eestiski lähevad arvamused lahku. Politsei- ja piirivalveamet, kes on üks transpordisektori järelevalveasutusi, peab sõidujagamise teenust sõitjate tasu eest vedamise teenuseks, mille puhul nõuavad Euroopa Liidu direktiivid ja riigisisene seadusandlus tegevusluba. PPA arvates on sõidujagamise teenus kas juhuvedu (ühistranspordiseaduse § 5) või taksovedu (ühistranspordiseaduse § 3 lg 2), mille osutamiseks on vajalik (taksoveo või ühenduse (tšarterveo)) tegevusluba (edaspidi litsents).

Praegu ei ole kummalgi sõidujagamise teenuse osutajal – Uberil ega Taxifyl – litsentsi ning nad tegutsevad infoühiskonna teenuste osutajatena, kasutades nii taksoveo ettevõtete autojuhte (töötajaid), taksoveoluba omavaid füüsilisest isikust ettevõtjaid kui ka (juriidilist staatust mitteomavaid) eraisikuid. Viimaste tegevust ei kontrollita ning kannatanute esindajate andmetel on politseile esitatud juba ligi 200 avaldust autojuhtide rikkumiste kohta.

Enamik poliitikuid ja juriste on kindlad, et sõidujagamise teenus on praegu õiguslikus vaakumis ning vajab reguleerimist. Veelgi enam, meie riik toetab igati selle valdkonna infotehnoloogilist arengut ning on juba ette valmistatud seaduseelnõu, mis muudab sõidujagamise teenuse osutamise seaduslikuks tegevuseks.

Euroopa Komisjon esitas omakorda liikmesriikidele tegevuskava, milles kutsus neid sellist ettevõtlustegevust mitte blokeerima. Eesti on esimesena Euroopas valmis looma õiguslikku baasi ning legaliseerima sõidujagamisteenuseid. Uues ühistranspordiseaduse, liiklusseaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõus (188 SE) (edaspidi – seaduseelnõu) kasutatakse terminit „kokkuleppevedu“.

Tahad vedada – teata maksuhaldurile

Seaduseelnõu kohaselt peab sõidujagamisteenuse osutaja teatama oma tegevuse alustamisest maksu- ja tolliametile. See muudatus tagab parema kontrolli maksude maksmise üle.

Lisaks on MTA juhi sõnul alustatud aktiivset koostööd Uberiga, et luua uusi võimalusi maksukohustuste täitmise tagamiseks. Koostöö põhisuunad on sularahata arveldamine ja automaatne maksu aruandlus. Pilootprojektiks on sellise maksude deklareerimise platvormi loomine Uberi partnerite jaoks, mis ei ole koormav ega kulukas selles valdkonnas tegutsevatele ettevõtjatele ja eraisikutele, kes kasutavad seda tulu teenimise allikat.

Maksuhaldur hakkab esitama Eesti Liikluskindlustuse Fondile infot selle kohta, et transpordivahendit on hakatud kasutama sõidujagamisteenuste osutamiseks.

Seaduseelnõu kohaselt saab sõidujagamise teenust tellida ainult elektrooniliselt ning teenuse osutaja peab tellimust kinnitama samuti elektrooniliselt. Seega ei saa sõidujagamisteenuseid tellida tänaval, parklates ja ühistranspordipeatustes, telefoni teel või muul, mitteelektroonilisel viisil.

Tarbijale peab andma arusaadavat infot pakutava teenuse hinna kohta. On välistatud sularahaga arveldamine, mis tagab väljamaksete maksimaalse läbipaistvuse nii tarbija kui ka järelevalveasutuste jaoks.

Luuakse tagasisidesüsteem nagu teistegi online-platvormide puhul kogu maailmas, et sõitjad saaksid anda tagasisidet teenusele ning jagada seda teiste sõitjatega.

Juriidiliste isikute suhtes kehtestatakse suure tõenäosusega piirang, mille kohaselt teenust saab osutada vaid sõiduki kasutaja (ehk isik, kes on märgitud auto tehnilises passis). See on vajalik ilmselt sõitjate turvalisuse tagamiseks ning nõuetele mittevastavuse korral on võimalik panna vastutus teenust osutavale juriidilisele isikule. Selline piirang välistab teenust osutava juriidilise isiku autojuhtide pideva rotatsiooni (kuna selleks tuleb muuta märget vastutava kasutaja kohta auto tehnilises passis, mis nõuab aega ja riigilõivu tasumist).

Seaduseelnõu plussid ja miinused

Selle seaduseelnõu kohta on arvamused vastuolulised, sest mõne juristi arvates rikub kokkuleppeveoks loodud õiguslik baas konkurentsi põhimõtteid, sest kehtestab piiranguid sellele, kes võib osaleda kokkuleppeveos ja kes mitte.

Samas leevendab uus seaduseelnõu kehtivaid taksoveo nõudeid. Eesti on esimesena Euroopas valmis mitte ainult looma õiguslikku baasi ning legaliseerima sõidujagamisteenuseid, vaid uue õigusliku regulatsiooni taustal on riik valmis ka delegeerima rohkem vastutust taksoveo korraldajatele. Nõuded taksoveoteenuste osutamisele lihtsustuvad ning see valdkond muutub kättesaadavamaks uutele autojuhtidele.

Uus seaduseelnõu näeb ette:

  • sõidukikaardi saamise nõude kaotamise. Seadusandja arvates peab auto kasutamise õigust taksoveoks hindama taksoveoloa valdaja (taksoveo korraldaja);
  • taksoveoloa nõude kaotamise nende ettevõtjate jaoks, kes tegelevad isiklikult taksoveoteenusega. Sellisel juhul langevad seadusandja arvates taksoveoloa saamise nõuded kokku nende nõuetega, mida esitatakse teenindajakaarti taotlevale isikule. Teenindajakaart peab olema kõigil taksojuhtidel (seaduseelnõu § 54 lg 4);
  • taksojuhtide ametikoolituse läbimise nõude kaotamise;
  • teeninduspiirkonna mõiste kaotamise, mis võimaldab märkimisväärselt laiendada tegevuspiirkonda ja muuta teenus paindlikumaks.

Transpordisektori õiguslik regulatsioon kaldub riikliku kontrolli puhul järjest suurema autonoomsuse poole ning paneb vastutuse ettevõtjatele ja teenuse kasutajatele endile. See on ettevõtluse arengule tervikuna positiivne, sest vähendab bürokraatlikke nõudeid.

Valentin Feklistov,

ärijurist,

Larssen Legal OÜ


© Larssen CS 2024. All Rights Reserved.